Update, aprill 2025
Lugejaväsimus, katkenud sõprus ja miks ma ei taha enam trompetit mängida.
*
Vabandust, et pole ammu kirjutanud. Linnakirjaniku töö on võtnud suurema osa ajast, päris „teenistuse” alguses ei jõudnud ma isegi loominguga tegeleda. Nüüd on parem, kirjutan jälle luuletusi, kuigi ma siin-seal ütlesin, et proovin proosat kirjutada. Selle jaoks ei ole lihtsalt aega ja ei tundu ikkagi ka õige aeg olevat, ma ei ole valmis, kuigi jõudsin kaugemale kui kunagi varem. Jälle. Olen aastate jooksul päris mitu korda proovinud proosat kirjutada, iga kord ebaõnnestun. Ja siis olen luuletuste juurde tagasi läinud, uue hingamisega, alati on tunne, et jõuan taas koju. Luule on minu kodu.
Linnakirjaniku tegemistest teen millalgi ülevaate ka, aga ma arvan, et pigem aasta lõpus. On, mida jagada. Praegu ei jaksa. Siit siis lihtsalt mõned mõttekillud ja mälestused.
*
Mõni aeg tagasi katkes üks mu sõprus. See koosnes peamiselt chatist, veebivestlustest, kuna ta elab teises linnas. Olen nüüd tähele pannud, et see chat ununeb lausa kohutava kiirusega, kuigi ma mõtlen ta peale peaaegu iga päev. Me rääkisimegi iga päev. Tšätil ei ole lõhna, heli, kuju, puudutust, silmsidet, seda ei saa katsuda. Erksalt on aga meeles need korrad, kui me midagi tegelikult ka koos tegime. Ja mul on nii kahju, et seda oli nii vähe. Palun tehke oma kõige lähedasematega midagi füüsilist, käige kuskil koos, võtke midagi ette – tehke mälestusi. Internet on viirastus.
*
Olen avaldanud kaheksa raamatut. Kaheksa! Viimase 12 aasta jooksul. Maitea, see tundub nagu palju. Samas ma olen lihtsalt teinud seda, mida süda ihkab, katsunud jõuda mingile suuremale arusaamisele, lepitusele. Püüdnud kirjutada häid luuletusi. Ja ma pole avaldanud kaugeltki kõike, mida kirjutan. Aga ikkagi – kaheksa raamatut!
Nüüd, uue raamatu „Enne lapsi” ilmumise eel (loodan, et see tuleb trükist maikuus), olen päris palju mõelnud Kajar Pruuli sõnadele: ta ütles mulle kunagi, et teatud hetkest on (nt produktiivse autori puhul) raamatute avaldamine tema loomingu vastuvõtule pigem kahjulik kui kasulik. Ta ütles seda ( : )kivisildniku kohta, kes andis vahepeal välja minimaalselt kaks raamatut aastas, aga see kehtib mu meelest ka märksa väiksema sageduse puhul. Ja isegi siis, kui tekstide kvaliteet pole iseenesest langenud – lugeja lihtsalt väsib, fännidki väsivad. Ei jaksa enam kursis olla. Eriti, kui need tekstid on üsna ühes ja samas soones. Olen tähele pannud, et Jürgen Roostega on see juhtunud. Isegi Tõnu Õnnepaluga, kes avaldab raamatu aastas, kuigi tal on see fännibaas nii lai, et temale leidub lugejaid vist alati. Olen siiski siit-sealt kuulnud, et nad ei viitsi enam igat Õnnepalu raamatut lugeda. Ja kui juba üks jääb vahele, siis on tõenäolisem, et järgmist ka ei loeta, kuigi need raamatud ei järgi mingit telesarja loogikat ja on loetavad teistest eraldi.
Ma tunnen, et olen ka selle lävel. Olen mõned aastad enda raamatuid omal käel avaldanud ja näen, kui palju ostetakse. „Vana hinge” on järel pakkide viisi, võrreldes eelmiste raamatutega on müügi langus üsna järsk. „Vana hing” pole jäänud tähelepanuta, ja tagasiside on olnud tõeliselt hea ja süvitsi minev, ma olen metsikult tänulik selle eest. Mul on üldse sellega väga vedanud. Aga, kuigi ma ei pea luuletades teiste tähelepanu kordagi silmas, ma kirjutaks ka ilma ühegi lugejata, siis vahepeal ikka märkad mingeid asju, see on paratamatu. Ma ei eksisteeri välismaailmast eraldi.
Ja samas teen ma endiselt seda, mida ikka teinud olen ja mida süda ihkab. Put myself out there, katsudes mitte muutuda laisaks endast ja teistest arusaamise teel, tõeliselt piiridele püüdes, sageli ujudes mingites intensiivselt emotsionaalsetes piirolukordades, et tuua merest rasked kivid välja sooja päikse kätte – see on kuidagi olnud mu jaoks väga oluline. Lootnud, et ka lugeja saab sellest midagi, nii nagu mina sain. Ma ei oska ega taha teisiti olla.
*
Tahtsin teha hot take’i, et kuhu on kadunud vana hea lihtne rosinasai (lauasai ja mitte kuklid!), aga siis nägin nii Selveris kui Prismas, et täitsa olemas, ma lhtslt polnd seda ise ammu otsinud.
*
Muusikakoolis käies ei pidanud ma ennast kunagi teab mis muusikuks, mu vend on selles osas väga andekas, nägin kohe, et ma ei küündi kunagi selleni (täiesti ilma kadeduseta, ma olen alati olnud oma venna üle väga uhke!), aga ma siiski nautisin seda kõike, orkestris mängimist jne, ja mul oli ka kontsertide puhul mõni vägagi hea eduelamus. Mu vähenegi enesekindlus on olemas suuresti tänu Väike-Maarja muusikakoolile.
Aastal 2006 olin taas Põltsamaa puhkpillilaagris, olin siis just saanud 18 ja ülikooli lähenedes jäi see ka mu viimaseks suvelaagriks. Seal juhtus nii mõndagi anekdootlikku, aga kõige rohkem on mul meeles üks valus juhtum, mis mu enesekindluse murdis. Mängisin orkestris kõige vanemana (ja ehk ka kõige kogenenumana) esimest trompetit. Nii orkestris kui väikses kvintetis. Valmistusime selle kvintetiga lõppkontserdiks, meil oli üks tore pala ja esimese trompetina oli üks minu ülesannetest tempo kätte anda ja seda hoida. Ent ma kippusin tsutike kiirustama ja trompetiõpetaja, keda ma tõeliselt austasin, muudkui aga võttis ja võttis selle kallal, kuigi ülejäänud kvintett tuli minuga kenasti kaasa ja mängisime loo ära. Ilmselt põhimõtte asi tema jaoks. Teeme uuesti, hakka uuesti algusest, lähme nüüd uuesti, mh, nii ikka, niii. Saime lõpuks asja enam-vähem jonksu, kuigi ma ei saanud enam üldse aru, mismoodi ma tempos ei püsi, senimaani polnud sellega justkui probleemi olnud, muusikakoolis küll mitte.
Käes on lõppkontsert, saal on rahvast täis. Tuleb meie kvinteti kord ette astuda. Sätime end paika. Ja siis tuleb ootamatult õpetaja, paneb mu puldi peale selle valju elektroonilise metronoomi tiksuma. Siit-sealt publiku seast kostub paar väikest naerupahvakut. Mul on nüüd järsku väga tugev närv sees, olen näost punane. Hakkame mängima ja lähen üks hetk justkui äraneetult taas tiksumisest ette. Ma olen ju nii endast väljas. Inimesed naeravad üha rohkem. Ma pole end vist kunagi nii alandatuna tundnud. Ma ei ole muusik.
Taevale tänu, et tuli lõpuks välja, et mu tõeline kutsumus on luule.